Juubelipidu on lõppenud. Elagu laulu- ja tantsupidu!

Vestlesime XXVII laulupeo „Minu arm“ naiskooride liigijuht Raul Talmariga, kes osales ise esimest korda laulupeol Tallinna 22. Keskkooli lastekoori lauljana täpselt 50 aastat tagasi ehk 1969. aastal, mil laulupeo sünnist möödus täpselt sada aastat. Raul Talmar on olnud pikalt Eesti Segakooride Liidu esimees, Eesti Kooriühingu esimees ning seisnud väga pikka aega hea kooriliikumise käekäigu eest.

Loetud päevad pärast juubelipeo lõppu, mil möödunud nädala lumm veel valitseb, püüame koos Raul Talmariga vaadata tulevikku ning küsime, kuidas teha nii, et ka meie lastel oleks võimalik sarnaseid ülevaid tundeid tunda. Kas õhin, mis tõi meid tänasesse päeva, viib meid ka järgmiste juubeliteni – laulupidu 200 aastal 2069 või tantsupidu 100 aastal 2034?

„Laulu- ja tantsupeo liikumise tänane põhiküsimus on see, kust leida säravate silmadega eestvedajaid, kes tänaste tegijate tööd jätkaksid? Põlvkondade vahetus on toimumas ning koorijuhtide ja ka tantsujuhtide olukord vajab kiiremas korras lahendust,“ ütleb Raul Talmar.

Koorijuhiks ja muusikaõpetajaks õppimine pole tema hinnangul enam populaarne, olgugi, et koorimuusika on hetkel veel väga heas seisus. „Eesti koorimuusika tugevaim külg on see, et koorid on arenenud koos heliloojatega ja seda alates esimesest laulupeost,“ lisab ta. Talmar ütleb, et paljudes riikides mõistetakse koorimuusika all rahvalaulu lihtsaid arranžeeringuid ning teisalt on loomulikult olemas vanad kultuurmaad, kus sel ajal kui meil siin veel midagi ei kirjutatud, oli Bach oma loomingu juba ära kirjutanud.

Meie koorilaulu tugevus seisneb Talmari hinnangul selles, et laulupidu on otsekui eluviis. „Samas on vajalik teadvustada, kuidas laulupidu sünnib, milline on see protsess ning kes on need inimesed, kes selle kallal vaeva näevad. Asjad, mida me arvame, et on iseenesest mõistetavad, ei pruugi nii olla,“ kinnitab ta.

Talmari sõnul võib kergesti jääda mulje, et neile ligikaudu tuhandele dirigendile, kes oma kümneid tuhandeid lauljaid päevast päeva juhendavad, piisab selleks vaid suurest rõõmust ja aplausist, mida nad kontsertidelt saavad. Kui aga keegi ütleb, et ma pole mitu aastat saanud sentigi raha, öeldakse: „Mis siis, sa teed ju seda tohutust rõõmust. Me kõik toetame sind, vaata, kuidas meil silmad säravad, me plaksutame lood laululavale tagasi.“

„See on asi, mida tuleb väga selgelt rõhutada – kollektiivijuht ja muusikaõpetaja on laulupeo liikumise absoluutselt kõige tähtsamad tegelased. Ma julgen täiesti siiralt öelda, et laulupeol ei ole kõige tähtsam see üldjuht, kes lavale tuleb. Tal on ilmselgelt erilised oskused ja ta on näinud ka vaeva, et sinnamaale jõuda. Samas ei oleks üldjuhil mitte midagi teha siis, kui koorijuhid-muusikaõpetajad-tantsuõpetajad kodudes oma tööd ei teeks,“ rõhutab Talmar. Ta teab, et koorid ju armastavad ja toetavad oma dirigente ning väikeses maakohas võib tõepoolest olla nii, et kollektiiv ei suuda toetada oma kollektiivijuhti. „Aga sellele olukorrale tuleb lahendus leida, sest laulu- ja tantsupidu on meie rahva tüvitekst, meie identiteet,“ lisab ta.

Küsimusele, kuidas kollektiiv saaks oma juhti väärtustada, vastab Talmar nii: „Mõningatel juhtudel on koor ka tõesti olnud ise teadmatuses ning koorijuhi olukorda ei teadvustata“. Talmar viskab õhku küsimuse – kui inimesed on nõus spordiklubi eest maksma, siis miks ei tundu sama loomulik tasuda kooritunni eest? Koorijuhi elukutseks valmistutakse õppides vähemalt 16 aastat, toonitab ta.

Raul Talmar ütleb, et koorilauljad ja rahvatantsijad võiksid mõelda sellele, et kui üheskoos on tore olla ja harjutada, siis kas see rõõm, mis koori- või rahvatantsutunnist kaasa võetakse, kestab ka kollektiivijuhi hinges? Kas tema on ka rõõmus või on tal äkki lihtsalt raske?

„Vahel tulevad lauljad kooritundi puhkusereisilt ja vahetavad seal muljeid – neile ei tule pähegi, et kollektiivijuht ei saa tänastes tingimustes seda endale mitte kunagi võimaldada,“ mõtiskleb ta. Juubelipeole tagasi vaadates toob Raul Talmar esile, et talle väga meeldis avakontserdi õpetaja vaade. „Just täna on ülioluline, et me räägiksime ka koorijuhist-tantsujuhist kui õpetajast. Eestis on üsna hästi säilinud vanamoodne õpetaja – selli/õpipoisi liin, mis puudutab koorijuhtimist. Tuudur Vettiku, Gustav Ernesaksa ja Jüri Variste kaudu saab väga selgesti jälgida, milline on olnud kooriliikumise areng tänasesse päeva,“ kirjeldab ta.

Küsimusele, mis oleks see üks soov, mida näiteks kuldkalakeselt soovida, vastas Raul Talmar nii: „Et laulupeod jõuaksid ja suudaksid kogu maailma keerdtuultes säilitada vaimsuse!“

Juubelipidu on lõppenud. Elagu laulu- ja tantsupidu!